Teistmoodi IT

Riistvara külje pealt võiks pidada arengu näiteks proteese mis viimasel ajal on hakanud juba päris šikiks saama. IT-ga on sellel muidugi vähem pistmist raviga siiski on toimepandud imetegusid nagu pimedatele nägemise võime taastamine jne. milles tarkvaral on olnud oma tähtis roll.

Tugivahendina traditsionaalses mõttes võiks ehk nimetada tekstibrauseri nagu Lynx mida kasutatakse tänapäeval nägemispuutega inimeste abilisena. Sama tarkvara võib ka rakendada näiteks hiireta veebi surfamiseks või lihtsalt kui süsteem ei toeta graafilist kasutajaliidest.

Lynxi esimene versioon on pärit juba 1992. Aastalt mis tähendab, et on pärit veel sellest ajast kui tavaline mõttekäik oli, et ega need lehed mille sisule puhtalt  teksti kujul ligi ei pääse polegi midagi väärt.

Siiski ei ole veeb enam niiviisi üles ehitatud, et kõikjal ainult kirjapildi järgi on võimalik liigelda, suureks kuritegijaks on siinkohal javaskript ja laisad arendajad kes ei viitsi piltidele alt teksti anda (pada: KATEL!).

Lynxi enda lehekülg on mõistagi askeetlik.

Häkkerid

Mõned näited selle kohta kuidas hakkerid või niisama kavalad inimesed oma tööjõudu rakendavada on erinevad crowdsourceing ettevõtted nagu recaptcha, mis teatavasti tuvastab inimesi kes tahavad mingit interneti teenust kasutada näidates neile pilti moonutatud kirjast mida arvutiprogrammida tekstina tuvastada ei suuda, seega lahendades igausguste botide tekitatud probleemid. Sealjuures mõteldi ka selle peale kuidas saaks niisugust inimeste massi kes muidu tulutult iga päev ridadeviisi asju arvutisse kõlpsib tõhusalt  rakendada. Seega arendati välja programm mis skännib raamatutest teksti saadab sõna sõna haaval laiali ja loob tagasitulevate vastuste põhja digitaalse versiooni mida ei suudaks toota ükski tänapäeva OCR (optical chatacter recognition) algoritm. Selline töösäästlikus ja mitme probleemi ühe võttega lahendamine tundub suhteliselt haxs.

Leidlikult toimivad ka elukohased nipid mis kannavad nime life hacks, need on sarnased võtted nagu küünarnukkide pealt kuu pikkuse vaatamine jne. Muidugi kestab edasi ka MIT vebutsemine kus iga teine aasta ikka midagi Dr.Who TARDISe taolist peahoone katusele toimetatakse.

Tsensuur, privaatsus ja Internet

Net Nanny on lastevanematele mõeldud arvutitegevuse jälgimiseks loodud tarkvara. Jälgida saab arvutimänge ja interneti kasutust, suurimaid sotsiaalvõrgustikke ja IM chat-e. See, et vestluste sisu saab ka salvestada on minu meelest natuke jube. Algul oli päris õõvastav tunne siukest asja tõmmata, kuidagi jäi mulje nagu annaks nõusoleku mingile jubedale käitumisele (irooniat on olemas).

Tsenseeritakse ka roppusi mis läheb kohati päris ogaraks, juba põrgu on liiga julm, et seda näha lubada. Interneti sisu filtreeritakse kategooriate alusel, nii et vägivalda ja muud asja saab eraldi ära piirata. Samuti võib luua erandeid nii, et ka keelatud lehekülgi võib eraldi loaga vaadata. Kasutus aegu saab piirata pooltundide kaupa. Mängude kohalt saab määrata ära millise reitingu või sisuga on lubatud. Ilmselt selle kohapealt on programm piiratud, usun et Doom-i saaks ikka tööle kui tarvis.

Oma nooruspõlve kogemuse järgi võiks arvata, et kõik mis seal tsenseeritakse vast ei peakski väikestele kättesaadava olema, kuid ma ei usu et selline tarkvara oleks ületamatuks takistuseks. Pigem tundub olevat tegu kasvatustööriistaga, mida annab vast ka kuritarvitada kui kõik mida lapsed räägivad ära salvestada.

Vast ei leidu enam sellist kaheteist aastast kes ei leia kuskilt valvamata internetiühendust nii et siuke asi kõlbab ainult põhimõtte väljanäitamiseks.

Võrgusuhtluse eripäradest

Minu kogemused netisuhtlusega on viimasel ajal suhteliselt põgusad nii et peaks vast vaatama kaugesse ajalukku. Võtame siis luubi alla number 10. andesta teiste vigu.

Oma esimese foorumi postituse tegin kui olin umbes 12 üht tol ajal suhteliselt poppi RPGMakeri foorumisse ning mille peale mind päris korralikult läbi sõimati. Küllalt tavaline asjakäik teisisõnu. Ma ei tea kas see oli ikka minu ilus inglise keel või teema valik või see kui ma oma postitust hiljem üles ei leidnud ja avasin uue teeme, et küsid kuhu see kadus. See jutt peaks tänini kuskil ülal olema nii et võiks järgi vaadata, aga ennesehinnangut nii vist raisata ei tasu.

Igatahes tulemusena nutsin ma paar päeva ja vandusin foorumitest maha umbes järgmised 4 aastat. Siis kui ma oma ilmaaegu kompleksist lahti sain ja uue mänguloome projektiga ühinesin sai minust mõnevõrra natsilik tegelen kes nõudis kõiges korda ja suursugusust. Projekt edenes küll sujuvalt kuid foorumisse naasmine oli iga päevaga veidi vastikum ja lõpuks projekti juht ütles üles, sest inimesed olid liiga jubedad.

Ma olen selle andestamise asjaga nüüd mõlemast otsast tuttav, aga ei julge enam päris inimestega rääkida nii et oleks võinud jah need asjad varem selgeks teha.

 

IT proff(essiionaal äkki?)

See professionaalsuse kirjelduse probleem pärineb juba filosoofia valdkonnast kus üks peamisi tegevusi on anda mõistetele piisav kirjeldus, et neid saaks siis käsitleda teaduslikult. Päris elust tulevad arusaamised ei ole tingimata nii hästi määratletud, et kui teatud hulk tingimusi on täidetud siis on või ei ole. Enamasti käivad asjad nii, et võib väita et tegu on 99% asjaga mis kattub valdavas osas selle või teise arhetüübiga mida tegelikus elus arvatavasti ei leidugi. Inimesed kipuvad asja seega päris lohakalt lihtsustama.

Mõttetargad räägivad ideaalkujudest olgu siis matemaatikas või tööturul ja nendega võib siis arutlus edasi minna. Võttes seda arvesse võib luua sellise super IT mehe ja vaadata mis on kõike väärtuslikumad kompetentsus kriteeriumid.

Kompetentsest on juttu ka selliste näiliselt kõrvaliste asjade puhul nagu hügieenilisus, sest töö inimene paeks ikkagi arvestama, et olgu see mida ta teeb kah kui tähtis ikkagi on tegemist teenuse pakkumisega, seega kõiksugused suhtlus oskused ja muu lihtsalt hea inimene olek ei ole mingil viisil liiast. Sellised käitumise standardid mis teevad vahet igal töökohal peaks ka Informaatika eriala valdajatel olemas olema. Konkreetsed omadused jäävad siiski õhku sõltuvalt siis sellest rollist mida keegi kannab on siis tegu lindprii konsultandid või äsja telefoni taha pandud klienditeenindusega ,teatud hulgal peab kõigil leiduma seda tööeetikat mida ilmselt koolis ei õpi.

Teiseks on see lihtlabane kompetentsus mis kindlustab, et töö saaks tehtud. Eeldatavasti ei saa enam tänapäeval loota, et kogu arvutimaastik igal inimesel selge on seega tasub mõelda spetsialiseerumise kohta. Piisama peaks sellest, et see mille eest makstakse ära tehakse kuid arvatavasti on nõutud midagi mis pidevalt muutuval alal pea veekohal hoiaks, seega nõuab spetsialisti töö ka seda et valdkonnas ollakse nii kõva käsi et nõudeid ennetada ja nende jaoks valmis olla. Nutused lood on siis kui tehnikameestel loodetakse imesid (mis on alati), sellistel puhkudel tõlgendub alavaldamine teadmises mis on võimalik ja mis mitte ja selle suhtes ka aus olemine.

Ideaalne IT tööline on nähtavasti Jeesus (kehahügieeni poolest halb näide) ja Turing ühtesulatatud. Mõnevõrra realistlikumalt võiks loota, et keegi kes ei ole mõlemad võiks proovida kas või ühelt küljelt oma parimat välja näidata. Ilmselt on ainulaadse geniaalsuse puhul andestatav kui kuskil mujal esineb puudujääk kuid seda tohiks pidada norm seisundiks (kipun eeldama, et  Dr.House-i vaadatakse).

Eraldi teemana võib käsitleda igasugu tööprivileege. Inimesed ei käi autoriteediga hästi ümber, nagu öeldakse  absoluutne võim toob absoluutse korruptsiooni. Näpureeglina tasub kaaluda, et kõike mida sa teed saab sinuga teha järgmine tüüp kui sind selle tegemise eest on vallandatud ja keegi ei arva selle kohta eriti midagi.

IT, riskid ja ergonoomika

Halvaks ergonoomikaks võib pidada kasutaja liidest mis teeb lihtsa asja keerulisemaks kui peab ja heaks seda mis teeb keerulise asja lihtsaks.

Intuitiivsus on siinkohal ilmselt tähtsaim st. arvutisüsteemide väliste käitumisreeglite ülekanne tarkvara kasutusliidesele. Siin võib vist pidada viimase aja parimaks näiteks puuteekraane mis nagu näha ka päris väikestel lastele arusaadavad. Tarkvara on siis näiteks iPadi lugemiseks mõeldud eReader-id (nt. Good Reader). Niisugused mis kasutatud metafoore nagu kahe näpu kokku ja lahti tegemine, et ekraani sisu suurendada ja lehelt lehele liikumine näpuliigutusega mis sarnaneb viipega. Sellised žestid on pigem etendusest, kuid on seetõttu ehk veelgi ära tuntavamad.

Halb tarkvara ergonoomika ei tohiks olla see mis jätab asja lihtsalt paljaks tehniliseks vaid kus kasutajaliides on asjad hullemaks teinud kui muidu.

Sarnase näite võib leida samast kohast kust eelmisegi. Apple on oma toote iTunes Windowsi platvormile üle toonud kuid UI jätnud enam-vähem samaks. Selline konteksti võõras sätestus on esmakordsel kasutajal keerulisem navigeerida kui tarvis, eeldades muidugi et Mac-i peal on antud tarkvara kohasem mida ei tasu niisama ka uskuda. Tundub pigem, et mida võimsam on tarkvara osakaal seda vähem peetakse kasutajaliidese mugavust tähtsaks. Nii jääb selle teemaline innovatsioon suuresti uustulnukate teha kust see siis hiljem kokku ostetakse või niisama omistatakse.

Arvutid ja paragrahvid II: tarkvara- ja sisulitsentsid

Alustada tuleks ehk siis päris algusest, ehk siis mehest kellel tuli pähe mõtte küsida raha õige asja eest. Gatesi Basic kood mida ta ei otsustanud südamlikult jagad viis ta nii kaugele, et võib rahulikult elupäevade lõpuni malaaria sääski kinni püüda. Tasub võrdluseks tuua teisi, kes võimaluse maha magasid ja seega kaotasid igasugused õigused oma tarkvara pealt midagi teenida.

Seevastu World wide webi protokollid said oma jalad alla just  seetõttu, et erinevalt eelkäijatest nagu Appli HyperCard  ja sarnaste hüpermeedia rakendustega, millest eelmine oli võimeline andmebaase lugemine ja programmeeritava kasutajaliidesega, võrreldes  oli 1984. aastal CERNis väljatöötatud süsteem algusest saati mõeldud olema vabalt kättesaadav ja laialdaselt kasutatav, tehes sellest konkurentide seas selgel valikvariandi.

Kurvad lood on Sun-i OpenSolaris-iga mis tegi oma vabavara litsentsi alla küll toredat tööd, kuid kui Sun Oraclei poolt ära osteti lakkas selle igasuguse arendustöö. Ka avatud tarkvara litsentside vahel on vahe ja Sun-i oma ei lubanud teadlikult selle ägedamat tarkvara näiteks Linuxsi põhistele süsteemidele ülekanda. Sellele leiti muidugi ümbertee arendades välja paralleelse funktsionaalsusega koodi kuid lugu on ikkagi haletsusväärne.

Arvutid ja paragrahvid I: tants intellektuaalomandi ümber

Esimest korda võib kuulda leiutaja tootmisõiguste kohta vanast Kreekast kus peeti kokandus võistlusi ja võitja sai uue luksustoote aastapikkuseks ainupakkusjaks.

Patendi seadus sai tänapäevase kuju juba 15. sajandil, selle algne tööpõhimõte oli riigi ja isiku vaheline leping mis pidi monopooli õiguse eest andma riigile tulutootva kasuliku leiutise.

Algselt peeti patendi hoidjaks ükskõik keda kes oli valmis väärtuslikku uudset tehnikat riigiga jagama. See põhjustas aja jooksul ettenähtavaid probleeme kus tootmise õigused igapäeva asjadele  kippusid sattuma seadusandjate sõprade kätte.

Aja jooksul liikus siis asi sinna suunda, et õigus jäi ikka leiutaja kätte. Mis tekitas samuti ettenähtavaid probleeme. Teatavasti auruvedur sai ehitatud nii, et ühe mehe käes oli ühe osa patent ja teise mehe käes teine. Kusjuures mootor ehitati siis veidi totramalt, et asi oleks ikka JOKK ja raha ei peaks jagama.

Selline asjade käik käib tänapäevalgi ja läheb pahatihti vaid hullemaks (tõenäoliselt ikkagi paremini kui autoriõigused mis on tänaseks fubar).

Tänapäeva patendiseadus erineb kohati sellel määral kui kaua ja mis tingimustega on omandiõigus väljaantav, kuid WTO (World Trade Organization) töö läbi on hakanud seadused ühilduma globaalsel tasemel  ja sellist arengut võib näha tõenäoliselt ka tulevikus.

Selgeimaks probleemiks võib seoses patentidega nn. Patent Trolli suurfirmat mis ostab kokku hulgalisemalt patente, et  kaitsta oma ärihuve ilma mingi kavatsuseta neid kuidagi rakendada või kui siis ainult, et selle autoritasu koguda.

Patendiseaduse tulevik on nagu alati ebakindel, ei või ette öelda kust kohast intellektuaalomandi reform tuleb. Ärihuvide lobby on oma tegevuse poolest tuttav, kuid selle vastu on viimasel aja ikka tekkinud laienev reformi liikumine. Ilmselt on ka patentide tulevik muu intellektuaalse omandiga kokkupõimunud kuid loodetavasti on selle areng ka tulevikus stabiilsem.

Info- ja võrguühiskond

Raport arutleb infoühiskonna ühilduvust heaolu ühiskonnaga nn. „Soome mudelis.“ Vastandatakse “Silicon Valley” ja “Singapuri” mudelitega mille peamisteks voorusteks on tugev kasum  ja odav tööjõud, pattudeks kõrge Gini indeks ja jätkusuutmatus.

Põhimõte seisneb selles, et Euroopalik heaolu riik saab vananeva rahva ja kahaneva rolliga maailma turul ainult loomingu jõul elus püsida. Tähtsaks peetakse investeerida IT ja kultuuri sektoritese, innovatsiooni lembed alad mis ei ole ülekantavad arengumaadele. Mainitud on ka kõrgväärtusliku haridust “toormaterjali” tootmiseks, viimast peetakse ka ideaalseks immigratsiooni stsenaariumiks.

Muidu üsna idealistlik jutt. Pikalt ja Plaatoni sarnaselt on räägitud neist kristlikest ja valgustus ajastu väärtustest mis peaks ühiskonda edasi viima. “Libetie ,egalite, fraternite” muuhulgas. Tähtsaimaks on ilmselt  peetud turvatunde loomist, et globaalse “hädaolukorra kultuurile”, mis sunnib inimesi aina rohkem aina vähema nimel tegema, vastu seista ja pakkuda alust vabale ja innovaatilisele majandustegevusele.

Siiski midagi võimatut siin sees ei kirjeldata, pigem tundub sellise paraja vahuna mida poliitikud ikka ajavad ja mille taga puudub konkreetne tegevuskava.

Uus meedia

Wikid on hakanud viimasel ajal traditsioonilistele entsüklopeediatele tuld alla tegema, nii Britannica kui ka Eesti Entsüklopeedia on selle üle kurtnud, et on kaheldav kui kaua vana formaat niiviisi üldse elus püsib. Kindlasti on ilma rahata pakutav ja näis lõputu tööjõuga interneti teavikul konkurentsi eelis.

Siiski on küsitav kui jätkusuutlikuks selline mudel kujuneb. Juba praegu on langemas Vikipeedia arendajate ja annetajate hulk ja kuigi väljapaistev vandaalitsemine saab kergesti ohjeldatud on siiski raske järge pidada kõikidest aastaarvudest ja lause grammatikast. Samas leidis uuring, et Brittannicas esinevad tõsised vead umbes sama sagedusega.

Sealjuures eksisteerib wikisi mitu, iga maailma vaate ja teema kohta eraldi ja kui viimased kipuvad olema rohkem päeva kajastavamad kui akadeemilised, siis ei tee see neile lugejaskonna poolest liiga.Vast on Uncyclopedia oma kartulilogo  suurim pilavariant. Loodud on ka eri poliitiliste sõnumitega variante näiteks Conservapedia jne.Vaid kaudselt (vaimusuguluse kaudu) on teemaga seotud ka Wikileaks ja sellega seostuv närveldamine mis praeguseks küll vist maha rahunenud.

Wikimeedia on muutnud kuidas toimib uurimistöö. Kas hea või halb areng sõltub  arvamusest pakutava info kvaliteedi kui ka käitumis normide kohta. Omaette vastuolilne teema on elavate isikute ja organisatsioonide olukord veebis. Informatsioon mis polnud ilmtingimata salajane, aga polnud ka varem laialdaselt kättesaadav ja mida võib vahel ka mõistlikel põhjustel mahavaikida. Samas on küsitav kes selliste asjade eest vastutab ja kus on piir CIA, kes kuuldavasti on väga huvitatud oma wikipeedia artikli järelvalvest, ja isikute eraelus nuhkimise vahel.

Üldiselt peaks infolevi ikka tagakiitma, iga probleemi kohta on oluliselt rohkem  kahanenud teadmatus.